John Wyndhamilt olen ma varem lugenud "Trifiidide päeva", mis mulle väga meeldis. Seega olid ka ootused üsna kõrged. Raamatu algus oli väga paljulubav ja lõi igati mõnusa õhustiku (kui seda katastroofiromaani kohta öelda sobib; ilmselt siiski sobib, "hubane katastroof" ei kõla minu jaoks sugugi halvustavalt). Loo arenedes see võlu minu jaoks aga tuhmus. Ma arvan, et mida edasi, seda üldisemad olid kirjeldused. Okei, inimesed hakkasid mässama - aga mina oleksin tahtnud saada kirjeldusi mõndadest konkreetsetest olukordadest. Jättis kuidagi sellise traageldatud mulje. Muidugi, ega alati ei peagi tekst olema väga mahlakas ja detailne. Asimov kirjutab näiteks üsna lihtsakoeliselt ja täpselt nii palju, kui loo edasi andmiseks vajalik on. Ja seal ei jää minu jaoks (üldjuhul) midagi puudu. King jällegi, vastupidi, ilustab ja täiendab meeletult detailidega - ja seegi minu jaoks töötab. Aga hetkel jäi luudelt nagu natuke liha puudu. Lugu iseenesest on põnev ja raamat tasub kättehaaramist küll. Aga oma lemmikute hulka ma seda ei paigutaks.