Suurepärane, suurepärane, suurepärane põnevik!
Kuigi lõpetasin "Vaikiva patsiendi" lugemise juba mõned päevad tagasi, olen siiani selle raamatu mõju all. Tõtt-öelda on see kindlasti üks parimaid, mida ma viimasel ajal lugenud olen.
Üks neist harukordsetest raamatutest, kus minu jaoks on kõik tasakaalus - põnevus, tempo ja eelkõige karakterid. Raamatu tegelased on täiesti twisted, aga seda mitte sugugi ebausutaval moel. Muidugi, minu kokkupuuted psühhiaatriaga on väga põgusad ning siinkohal võiks mõni asjatundjam mulle võib-olla vastu vaielda. Aga minu kui lugeja seisukohas ei olegi see oluline. Ega raamatud (filmid, maalid vms kunst) ei peagi kujutama tõetruult reaalset elu, vaid hoopis seda, millisena me midagi ette kujutame.
Ka lõpplahendus saabus minu jaoks üllatuslikult. Olin enda peas üsna mitmeid stsenaariume välja mõelnud, aga vot seda ma küll ei oodanud. Ja mis kõige parem - lahendus tõesti toimis. Ehk see oli usutav, sõlmis kogu loo kenasti tervikuks kokku ning andis ka tegelaste tegevustele ajendid. Mitte nii, nagu pahatihti kipub olema, kui lahenduseks on lihtsalt kõige ootamatum pööre (et lugejat üllatada).
Omamoodi hästi mõjus ka eestikeelse raamatu kaanepilt - ilmselge vihje "Voonakeste vaikimisele". Sisult on nad küll suuresti erinevad (kui välja arvata, et mõlemas on peategelasteks psühhiaater ja tema patsient), ent õhustik, mille nad loovad, on väga sarnane. Ja siinkohal pean silmas eelkõige just Hopkinsi Lecterit; arvan ikka et VV film oli parem kui raamat.
Tõesti, olen vaimustuses!