Minu jaoks on oluline, et iga romaan haaraks mu endaga kaasa juba esimeste ridadega, et ta köidaks mind raamatu taha võimalikult pikaks ajaks, et ta ärataks uudishimu. "Sa pead suudlema Silvat" hoidis mind nagu oma peopesal (kui mitte öelda rusikas) kinni ja ei lasknud mul enne raamatut käest panna, kui ma olin aru saanud, et mis siis tegelikult juhtus. Esimesed read ja leheküljed on need, mis minu, kui lugeja jaoks otsustavad, kas algaval lool on potentsiaali või mitte. Raamatu algus oli kahtlemata lubav! "Sa pead suudlema Silvat" on Birk Rohelendi esimene kriminaalromaan, mis on täis Põhjamaade kaasaegsetele kirjanikele omast skandianaavialikku noir müsteeriumi, kus süžee on täis alateadlikku psühholoogilist pinevust ja kus laipade hulk loo arenedes kasvab kiiremini kui seened pärast vihma. Etterutatult tooksin siinkohal ka positiivseid paralleele George R.R. Martiniga ja seda mitte žanri tõttu, vaid oluliste tegelaste suremuse ettearvamatu arvu tõttu. Romaan on kirjutatud mitme erineva olulise tegelase vaatenurgast ja see andis kogu süžeele juurde mitmetahulisust ja tekitas võimaluse jälgida tegelaste arengut ajas ja näha nende mõtteid ja emotsioone häirivalt suures plaanis ja hirmuäratavalt. Minu jaoks tegi see lugemise nauditavamaks, sest üheplaanilised krimkad on tihti igavad ja ettearvatavad. Kindlasti võib olla lugejaid, kelles mitmed vaatnurgad tekitavad segadust, aga sellesse romaani sobisid need suurepäraselt! Aeg on samuti selle romaani juures olulise tähendusega kuna süžee viib meid tagasi kakskümmend ja rohkem aastat tagasi ajalukku ja hüppab edasi ja tagasi olevikust minevikku luues loole tegevustiku jaoks huvitava raami. Birk Rohelendi kirjutusstiil on vaatamata põigetele erinevates ajastustes lennukas. Teksti ja dialoogi oli huvitav lugeda ja raamat on kirjutatud visuaalselt. Visuaalselt selles mõttes, et tekst tekitas väga konkreetseid pilte. Nii kohtade, paikade, ruumide kirjeldused kui ka tegelaskujude mõtted oli kirjutatud nii nagu vaataks filmi. Ta kirjutab piltides. Romaani saaks ideaalselt ära kasutada filmi tegemiseks. Sisu: Millest siis raamat räägib? "Sa pead suudlema Silvat" jutustab sünge ja tumedates toonides loo Silvast, kes magamatuse tõttu satub autoavariisse, kus isikus, kellele ta otsa sõidab, tunneb ta ära oma lapsepõlvesõbranna Helena, kes on ametlikult juba aastaid tagasi surnuks kuulutatud. Silva võtab ette teekonna tagasi lapsepõlvemaale, kohta, mille nimi on Omavere. Uuriva ajakirjanikuna asub ta otsima niidiotse, sest ta ei saa üle alateadvuses olevast mõttest, et Helena on ikka veel elus. Silva taastab suhted oma vanaemaga, kellega ta pole aastaid suhelnud ja Omaveres elava lapspõlvesõbra ja esimese armastuse Mikoga, kelle kaudu ta samm sammult tõele lähemale jõuab. Mineviku eest ei suuda keegi põgeneda. Omavere on koht, mis ajas mul ihukarvad püsti. Kõikidel on saladused, kõik on üksteisega tihedalt seotud. Kohanimi oli väga hästi välja mõeldud. Mina seostasin seda ingliskeelse sõnaga "inbreed",mis kirjeldab tabavalt nii väikesele kohale omast karakteristikat, kui ka süžeele omapäraseid aspekte. Tegelastest: Tegelasi on raamatus palju, peategelastest kuni väiksemate, toetavate, tegelasteni välja. Nad kõik kannavad ühel või teisel viisil süžeed edasi ja neil kõigil on oma roll lõpliku pusle kokkupanemisel. Ja uskuge mind, selle pusle kokkupanemine ei ole üldse lihtne! Kangelastest saavad antikangelased, antikangelastest kangelased ja mitte keegi pole ei üdini hea ega ka üdini halb - nii võiks tegelaskujud kirjeldavalt kokku võtta. Mitte keegi pole selline nagu ta esialgu paisatab ja see teeb romaani psühholoogiliselt kaasakiskuvaks ja tegelased mitmekihiliseks ja selle eest tuleb autorile au anda. Kokkuvõtvalt: Väga hästi kirjutatud ja erinevatest süžeeliinidest kokkupandud psühholoogiline sünge kriminull, mida oli põnev lugeda. Tegemist on kaasahaarava romaaniga, mis pakub ootamatuid ja ettearvamatuid pöördeid, mis puudutab raskeid teemasid ja mis on kirjutatud kire ja lennukusega, mis pakub lugejale mitmetahulisi värvikaid tegelasi ning kus hirmuäratavate detailidega pole kokku hoitud. Kindlasti ei soovitaks ma raamatut väga noorele lugejaskonnale, sest teemad, mida raamat puudutab on tõsised, tegelasi langeb murdu ja kirjeldused on kohati detailideni võikad. Kõikidele teistele - soovitan kuumalt! Väga kuumalt!