Iga hommikul on võimalik Eestis saada posu värvilisi lehti, mis kõik promovad oma allahinnatud tooteid, kauplusi. Ainukesed, mis saabuvad valgel paberil trükituna on kas kommunaalmaksud või teade, et keegi soovib kindlasti just sinu majast pooled korterid ära osta. Ameerikas, aga valged paberid ei tähenda üldse head, mõnes mõttes, sest just sellisel kujul saadavad oma ringkirju ringi vanematelt varastatud lapsi taga otsivad organisatsioonid. Mis sa teeksid, kui kogemata pilgu paberile heites vaatab sulle vastu tuttav naeratus, sinu enda 1,5 aastat tagasi lapsendatud laps. Tahaks küll paberit ära visata, aga ei saa ka. Sest nüüdsest vaevab küsimus, kes on pildil? Kas su lapsel on kaksikvend? Kas adopteerimine ikka oli legaalne? Nüüd küsimused vaevavad Ellenit nii palju, et ta hakkab tegutsema, sest muidu ta ei saa enam öösiti magada? Kas see, et ta magava draakoni saba peale enda teadmata astunud on, oli ikka kõige parem idee? Aga aega enam tagasi keerata ei saa ja tundub, et see vaikselt hakkab tema kahjuks tiksuma, pealegi inimesed, kes looga seotud on, hakkavad nagu 10 neegri filmis, üksteise järel surema. Tekib küsimus – kas sinul on midagi või kedagi kelle nimel oled sa valmis võitlema kõigega mis sul on. Ja kui see keegi või miski olemas on, siis ole hea, väärtusta seda, niikaua kui ta sul veel olemas on, sest kunagi ei tea, millal järsku enam ei ole. Kuskil filmis kumas ka läbi lause, et olla hea ema, ei pea sa olema lapsele bioloogiline ema, pigem, et sa lapse jaoks kogu aeg olemas oled. Aeg-ajalt lugesin diagonaalis, siis kui nii huvitav ei olnud. See huvitavus või haaravus käis lainetena, aga ootamatult huvitava lõpuga raamat. https://ageagapi.wordpress.com/2017/12/03/vaata-uuesti-lisa-scottoline/