Praegusel külmal ja lume- ning piiranguterohkel talvel oli üks mõnus suvi Soolavaresel just täpselt see, mida vaja. Kuigi Soolavaresel ei ole koguaeg suvi (ka Melkersonid veetsid seal aega ka talvel), on raamatust õhkuv soojus siiski pidevalt suvine. Siiras, soe ja humoorikas - need sõnad käivad vist küll kõigi Astrid Lindgreni lugudega kaasas. Kui raamatu esimene pool kulgeb üsna rahulikus, võiks isegi öelda suveidüllilises rütmis, siis teises pooles läheb ka sündmusterohkemaks. Ei tasu valesti aru saada - ka esimene pool on põnev ja mõnus lugeda, kuigi suuri seiklusi ei ole. Tundub aga, et Lindgren ise väsis tolle lõbusa idülli kujutamisest ära ning otsustas ka põnevust lisada. Ja see õnnestus tal muidugi suurepäraselt. Hea, et päris pisarat välja ei kiskunud. Loomulikult ei olnud see mu esimene lugemine (ja omal ajal olen vist ka sarja või filmi näinud), aga laste (5 & 8) jaoks oli tegu esmatutvusega Soolavarese elanikega. Ja neilgi oli siiralt kahju, kui viimane lehekülg läbi sai ning pidime Tjorveni, Pelle, Melkeri, Pootsmani, Malini ja kõigi teistega hüvasti jätma.