Kui Mia ulatas mulle täna õhtujutuna lugemiseks selle raamatu, olin väga meeldivalt üllatunud. Ma ei teadnudki, et see meil olemas on. Ent mäletan selle lugemist lapsepõlvest - ja siis meeldis see mulle väga. Eriti just illustratsioonid, mis muutsid Jõuluvana külas toimuva nii imeliselt reaalseks. Kõik need töökojad, detailid, väikesed vimkad... Ja nagu lapsepõlves, pani see mul ka praegu fantaasia täiesti lendama. Raamati kirjutati 1981. aastal ning möödunud 36 aastaga on nii mõndagi muutunud. Tänapäeval ei taha lapsed ju enam päkapikkude töökojas valmistatud mänguasju, vaid brändinukke ja brändiponisid ja muffinitüdrukuid jne jne. Samuti ei saada keegi paberkirju - põhiline suhtlus käib e-maili teel. Ja ka päkapikkudel pole vaja otseselt piilumas käia - kõik hea- ja pahateod on (vanemate) sotsiaalmeedia kontodel kenasti välja toodud. Äkki on praegu Jõuluvanal midagi ameerikaste NSA taolist? Ning suurte töökodade asemel on suure logistikakeskused - mänguasjad tellitakse näiteks Alibabast. Soove ei ole vaja enam kirjagi panna - jõuluvana serverid analüüsivad kogu su mailivahetust ja netikäitumist ning teevad sealt omad järeldused. Mis on aga sellisel juhul saanud päkapikkudest? Kui suur on nende hulgas töötuse protsent? Ja mis olukord valitsem arengumaades - neis riikides, kus igaühel puudub ligipääs internetile? Võib muidugi ka olla, et kuna samal ajal on rahvaarv kasvanud, on jõuluvanal endiselt piisavalt tööd ning päkapikudki leiavad rakendust. Suurepärane raamat igatahes ning pärast läbi lugemist pakub arutlusteemasid pikemaks ajaks. :)