Loetud 31.05.2020. Hinne 4/5 Siirast, autobiograafilist raamatut, mis räägib noore, andeka inimese liig varajasest surmast on jube keeruline hinnata või arvustada. Tundub, nagu hindaks / arvustaks inimese elu - ja kes olen mina, et sellele hinnangut anda. Ka puhta (ilu)kirjandusteosena ei saa seda vaadata - aluseks on ikkagi elu ise. Autori valida ei ole küll lugu, ent siiski see, kuidas ta seda jutustab. Seega just sellest aspektist ma seda raamatut hinnata / arvustada üritangi. Kuigi ka siin tuleb teha mööndusi - aeg töötas vastu ja kirjutades oli Paul Kalanithil juba kaugele arenenud vähk. Vaevalt pidevate valude ja iiveldusega just kõige mõnusam kirjutada on. Samuti, nagu aru saan, ei olnud käsikiri veel päris valmis, kui Kalanithi suri. Raamatu tugevusena võib kindlasti välja tuua suurepärase kirjakeele. Enne seda, kui autorist sai neurokirurg, unistas ta justnimelt kirjanikuametist. Suur lugemus ja armastus sõnakunsti vastu on hästi tajutav. Ning sõnu rõtta seada oskas Kalanithi väga hästi. Millest minu jaoks aga puudu jäi, oli inimlikkusest. Paistab, et autorile teeb enam muret kättesaamatuks jäänud karjäär kui näiteks maha jääv perekond. Kui raamatus on välja toodud, et Paul tegi oma parima, et kindlustada pärast oma surma naisele majanduslik tagala, ei ole pea-aegu üldse juttu sellest, kuidas toimus hingeline kindlustamine. Milline oli nende pereelu, kas ja kuidas nad ühiselt vältimatuga leppisid... Lisaks tööelus toimuvale (millest Kalanithi andis väga hea ülevaate) oleks tahtnud lugeda rohkem ka isiklikult tasandilt. Kuigi, mis siingi imestada - arstiks õppimine ei ole meelakkumine (ka raamatus kirjeldab Kalanithi ülipikki residendipäevi). Nii et kui kogu senine elu ongi koosnenud vaid tööst ja õpingutest, ei olegi nö perekeskset vaatepunkti kuskilt võtta. Ja eks tuli ka lõpp ootamatult kiiresti - kuigi oli selge, et antud staadiumis vähk on ravimatu, ei uskunud keegi, et surm võib nii vara saabuda. Samuti on kahju, et mida lõpupoole, seda vähem Kalanithi oma mõtteid avas. Oli ju tema õpingute tõukejõuks soov surma (ja elu, kui selle lahutamatut osa) mõista. Olles varasemalt jõudnud järeldusele, et surma mõistmiseks peab omama surmalähedast kogemust, oleks olnud huvitav lugeda mõtteid ja arvamusi ajast, mil mõte peatsest surmast oli saanud igapäevaelu lahutamatuks osaks. Kas ja kuidas pani see teda oma varasemaid mõtteid ümber hindama või said need hoopis kinnitust? Kokkuvõtteks on tegu väga hästi kirjutatud isikliku raamatuga. Kuigi raskel teemal, oli lugeda kerge. Ja mis peamine - ärgitas kaasa mõtlema. Arvan, et see oli ka üks autori taotlustest.