Esimesed kuuskümmend lehte tekitasid hämmingut, miks seda raamatut peetakse rahvusvaheliseks menukiks. Loe, kuidas tahad, aru ikka ei saa. Tundub suht keskpärane teos täiuslikust abielust, kus edukal advokaadil on piltilus kõike oskav dekoratiivnaine. Ütle ainult oskus ja naine on sellest perfektselt hea ning oma mees kiidab teda taevani. Selline täiuslikkus tekitab natukene kahtlust, et kuidas ühele on kõik antud ning teised on nagu vaesed sugulased, kes annete jagamisel vales järjekorras on seisnud. Selline täiuslikkus tekitab ka küsimusi - miks Grace ei ole nõus kunagi oma teadmisi, oskusi kellegagi jagama, miks ühistele naistekatele ei saa ta tavaliselt tulla või kui tuleb, on tema ülihoolitsev mees Jack alati kaasas, kui talle helistada, teatab Jack alati, et ta on kas dušši all või juba magab, kui küsida Gracelt mobiilinumbrit, siis tuleb üllatuseks välja, et tal ei olegi mobiili, kui uurida, kuidas oleks lood emailiga, siis sulle antakse mehe oma, väites, et neil ei ole üksteise ees ühtegi saladust. Privaatsust armastava eestlasena hakkab vaikselt kahtluseuss närima, et vaatama kogu selle paarissuhte täiuslikkusele, on midagi nagu valesti, aga mis, on algul natuke raske tabada, aga leht lehe haaval rullub lugeja silme ees lahti hoopis teistsugune maailm, mis on omamoodi vaikne appikarje, kui keegi vaid kuuleks ja usuks teda. Peatükk peatüki järel, „Enne ja pärast“, lammutatakse laiali täiuslikult kokku sobitatud puzzlet, kus iga tükk on super attackiga eelneva külge kinni peaaegu naelutatud, kuid täiusliku abielu asemel on tegemist täiusliku õudusunenäoga, kus on käimas pidev kassi-hiire mäng, kes on kavalam, kas vang või vangistatav, kas võidab punane või kollane. https://ageagapi.wordpress.com/2016/12/24/suletud-uste-taga-b-a-paris/