Huuh... Ma ei teagi, kust alustada. Ütlen parem kohe alguses ära, et üritan kõik spoilerid (kui peaksin tahtma millestki sellisest kirjutada) vastavalt märgistada. Aga kuna see on üks noid raamatuid, kus spoileriks võib olla iga sõna, siis võib juhtuda, et midagi lipsab ikka sisse.
Niisiis - kui sa ei ole "Külmakaksikuid" lugenud ja tahad seda teha "puhtalt lehelt", soovitan igaks juhuks selle kommentaari lugemata jätta.
Kaalusin pikalt, kas raamat on väärt tugevat nelja või nõrka viit. Jäi siiski 4. Aga see-eest üsna rasvane.
"Külmakaksikud" kirjutab asjadest, mis tekitavad igal juhul tugevaid emotsioone - lapse surm, purunev abielu, petmine jm. Ja kui tegevuspaigaks on tsivilisatsioonist ära lõigatud saar, on pinge garanteeritud.
Nii et igati oodatult on tulemuseks igati kaasahaarav ning lehekülgi pöörama sundiv lugemine.
Küll aga oli raamatus mitmeid puudusi. Näiteks ei olnud tegelasi, kellele kaasa tunda. Kelle kohta loota, et nendega hästi läheks. Ema ja isa olid mõlemad võrlemisi ebasümpaatsed. Ema rohkem, aga eeldan, et põhjuseks on see, et olen ka ise mees ning sellistes asajdes hoiavadki mehed rohkem kokku.
Oleks võinud ju hoida ellu jäänud kaksikõe poole, ent ka tema ei olnud lõpuni sümpaatne. Muidugi oli kohti, kus talle südamest kaasa tundsin. Ent oli ka kohti, kus ta oli tõeliselt õel.
***SPOILER***
Ja no tee või tina - olgugi et inimesed võivad käituda etteaimamatult ja igasuguse loogika vastaselt, oli seal mitmed asju, mis lihtsalt mulle kuidagi pähe ei mahu. Sündmusi, mis loo seisukohalt olid pöördelised, ent mida ma ei saa kuidagi reaalseks pidaa.
Näiteks, mis tarib Sarah koju, kus tal on kaks last - piisavalt väikest, et vajada järelvalvet, ent samas piisavalt suurt, et asajadest aru saada ja edasi rääkida - võõra mehe, keda ta sisuliselt laste silme all kepib. Samal õhtul, kui laste isa peaks ka majja jõudma. Kui Sarah vanemad võivad pea iga hetk uksest sisse astuda.
Või miks jätab Gus südamerahuga Sarah koos oma tütrega tormi tulekul üksikule saarele, teades, et naine on psüühikahäiretega ja ettearvamatu. Saarele, kus ei ole levi ning kuhu on praktiliselt võimatu pääseda. Milline isa seaks oma lapse sellisesse ohtu?
***SPOILERI LÕPP***
Mis aga peamine, mulle tundub, et autoril on alati natuke suurem võim kui lihtsalt lugu jutustada. Tema otsustada on ju, milliseid käändeid tegevus võtab; kes mida ütleb või teeb. Ja kuigi ka lugu on tähtis, tundub minu jaoks oluline, et raamatus oleks midagi natuke enamat kui lihtsalt lugu. Et seal oleks mingi natuke suurem mõte, sõnum, lootuskiir, selgushetk... Või kasvõi midagi, mis aitaks meid ümbritsevaid inimesi või ühiskonda paremini mõista. Terviklikumalt hoomata. Sellest jäi "Külmakaksikute" puhul puudu. See oli lihtsalt üks lugu.
Kuigi jah -põnev ja kaasahaarav lugu.