Esimest korda lugesin "Minu pere ja muud loomad" kunagi lapsena ja see jättis mulle kustumatu mulje. Väga meeldis! Kui nüüd hiljuti seda raamatut endisele töökaaslasele laenasin, siis pärast selle tagasi saamist otsustasin ta uuesti ette võtta. Ja muidugi, ega head asja ei saa ainult endale hoida - see sai loetud lastele unejutuna. Ma ei oska küll öelda, kas või kui kustumatu mulje see mu lastele jättis, aga neile igal juhul meeldis. Nad isegi küsisid, et kas sellest raamatust ka teist osa on. Tegelikult muidugi on, aga mäletan omast kogemusest, et pärast "Minu pere..." vaimustust haarasin kätte ka järgmise Gerald Durrelli raamatu (oli vist "Loomaaed pagasis") ja pettusin - eks ma olin selle jaoks ikka liiga noor. Nii et ka seekord me Durrelli-lainel ei jätkanud. Kummalisel kombel ei ole aga ka mina rohkem Durrelli raamatuid lugenud - eks peab selle vea parandama. Ma arvan, et olen nüüd piisavalt suur poiss küll, et ka täiskasvanuea mured ja rõõmud ei ole enam võõrad. :) Aga "Minu pere ja muud loomad" on tõesti väga mõnus lugemine. Looduslähedane, kirjutatud humoorika ja terava sulega loodusearmastaja poolt. Vahva põgenemine külmast asfaldidžunglist sooja Korfu päikese alla.