Sofi Oksaneni Eesti lähiajalugu käsitlevas romaanis „Puhastus” kohtuvad kaks tugevat naiskarakterit, hilistes kuuekümnendates Aliide ja kahekümnendates Zara, keda ühendab lisaks kunagise traagilise armastusloo seemnetest küpsenud viljale ka üks emotsioon ‒ hirm. Ja hirmul on lõhn. Käesolevas loos tungib hirmu „purgist” esile kroomnahast saabaste ajas muutumatu lehk, segunedes nahkjaki sügavalt mällusööbiva noodiga, „soolakust” lisab sellele „hoidisele” värske higi sõõrmeisse tungiv ja silmi vidutama panev vina. See on oma jõudu maksma paneva, tugevama lehk. Lehk, mis on iga ohvri jaoks küll erineva lõhnakeelega, kuid mis jätab iga kord õhku hõljuma selle raske järelnoodi, kinnitades seda kord haistnule, et selle kandja ei kõhkle kasutada oma ülemvõimu mingis olukorras nõrgema, abitu ja vähesemate teadmistega kaaskodaniku peal. Ja selle „purgi” sisuga kokkupuutunuid ilmestab üks-ühele sarnanev silmavaade ‒ kõigest ja kõigist tuhmilt läbivaatav. Juhindudes Mihkel Ulmani ja Lauri Vahtre 2014. aastal trükivalgust näinud teose pealkirjast, võiks Oksaneni raamatu kangelannade katsumused koondada mõtte „Ei ole maad noortele naistele,” alla. Sest just noorte siredasääreliste naiste ‒ kes on neid ümbritsevast olustikust tingituna sattunud nõrgema positsioonile ‒ rõhutusest käesolev teos räägibki. 1940. aastate bembergkleit asendub 1990. aastate alguse lääneliku nahkseelikuga, Teise maailmasõja järgse ülekuulamisruumi paraski asemel on kortermaja suletud uste taga nüüd kaasaegne tualettpott, kuid sellesse kloaaki surutakse ikka ja jälle üks pea ‒ noore naise pea. Ja marraskil alajäsemed ‒ olgu need peidetud esimese vabariigi aegsete villaste sukkade või, laia hollywoodliku naeratusega kaunistatud pakendist võetud nailonsukkade taha ‒ jäävad samuti. Ent Sofi Oksaneni „Puhastus” on ka lugu sellest, kuidas rõhutu ajas muutub ‒ ehk millist mõju avaldab ülemvõimu lõhnapilvest läppunud ümbritsev ruum tema valikutele. Loo protagonist, Lääne-Eestis Koluveres elav pensioniealine Aliide ei suuda varjata oma tülgastust kärbeste, nende toidukraami peale oma musta poetavate väikeste, pirisevate putukate vastu. Ehk tuleneb naise vastumeelsus sellest, et aastakümneid tagasi, sõjajärgseil aastail, laotas ka agent „Kärbes” oma „musta” ‒ kommunismi ‒ üle metsadesse ja vähese töövõtukontrolliga ehitusobjektide juurde koondunud nn natsionalistlike bandiitide, andes nad üles Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi kontrollorganitele? Ja need vaba Eesti eest võitlejad, sarnaselt Tamme talu kööktoas toidu puhtuse eest võitlejaga, ei saanud sellest mustusest, mustast, mis leidis alati võimaluse määrida seda asjaosalise jaoks väärtuslikku ‒ olgu see siis vorst või vabariik ‒ lahti. Sest see „must” määrdus käisele, soovisid siis asjaosalised seda või mitte. Kas aga endine agent „Kärbes” sai väärilise palga neli kümnendit tagasi toime pandud inimsusevastaste tegude eest, heites nüüd olustikust pealesunnitud viimsele unele enda kunagise ihaldusobjekti kõrval? Kuid kas „Kärbsel” oli Teise maailmasõja järgse kommunistliku terrori mõjusfääris üldse teist võimalust peale „Kärbseks” pöördumise? See küsimus on jäetud iga lugeja enda otsustada. Kuid ehk leevendab mõne lugeja tundepurset fakt, et „Kärbes” ei kogenud mitte iialgi vastuarmastust mehelt, sellelt ainsalt meesterahvalt, keda ta oma ellu ihkas; ja et oma ihaldusobjekti nimel sooritatud teod lükkasid teda ennast üksnes sügavamale selle jälestatud putuka ‒ kärbse ‒ staatusesse, kes oleks ilmselt leidnud oma lõpu „laiakslööduna” läbi seltsimees „X-i” käe. Sest turvatundel, mida Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi agentide kätt tundasaanu otsis, oli saksa klaasprossi helk, nii õrn ja rabe, valmis hetkega purunema vallamaja keldriruumi tsemendist põrandal.