Ma arvan, et tegu oli ühe parima Kingi kogumikuga, mida ma lugenud olen... King on üldse ses suhtes kummaline autor, et tema raamatuid lugedes ei tundu nad millegipoolest erilised. Aga hiljem jääb kuskil midagi tuksuma ja nad tõusevad ikkagi esile. Raamatus olnud neljast loost meeldisid mulle eriti kaks ("Shawshanki lunastus" ning "Hingamismeetod"). "Andekas õpilane" tekitas väga vastakaid tundeid (aga pakkus ilmselt kõige tugevama elamuse - mis tihtipeale ju ongi oluline). "Laip" jättis mu võrdlemisi külmaks. Enim meeldinud lood olid minu jaoks ka varasemast tuttavad. "Shawshanki lunastuse" filmiversiooni vaatasin just mõned kuud tagas (jah, raamat meeldis mulle rohkem, kuigi ka film oli väga hea). "Hingamismeetodit" ma oma teada varem lugenud ei olnud - küll aga olen lugenud kõvasti Poed ja A. C. Doyle. Ning oma õhustikuga kandis ta mind nendele samadele radadele. Kõige tugevam on aga raamat tervikuna. Neli lugu on tõepoolest sama eriilmelised kui neli aastaaega. Koos mõjuvad nad aga kuidagi terviklikult - justkui täiendades teineteist ning heites muidu märkamatuks jääda võivat valgust või varju.