Neile, kes armastavad Mehis Heinsaare novelle, on tema luuletused eriline maiuspala. Tekst nagu metsik aed, kuhu võib ennast kaotada. Pingeväljade puisniidul, iidnoorte soprantammede vahel jalutab vilistav aednik, kastekann käes. On parasjagu kolmekümne seitsmes juuli, on rammusate mussoontuulte aeg, ühe ööga mil puhkevad õide kõik hurmavad nõidkäed!