Pál-tänava poisid

Taaskord üks neist raamatutest, mida lugesin juba mitmendat-mitmendat korda. Sedapuhku siis lastele (5 & 8) unejutuks. Võib muidugi öelda, et nemad on selle jaoks liiga noored ja/või et mina olen liiga vana. Aga tegelikult ei taha ma kummagiga nõustuda. Raamatus käsitletavad teemad on küll tõsised, aga arusaadavad nii lapsele kui ka täiskasvanutele. Ja tegelikult andis see ka mitu head teemat, mida lastega sügavuti arutada. Kasvõi näiteks rüütellikkus - kuigi kaks postekampa olid omavahel vaenujalal, ei takistanud see neid teisi aumeestena kohtlemast. Ebaõiglaselt või teenimatult ei tahetud midagi saada. Kõik pidi olema auga välja teenitud. Ka mina leidsin seekordsel lugemisel enda jaoks paljugi uut. Lapsena lugedes oli tegu seiklusliku, kurva ja eelkõige vast ebaõiglase raamatuga. Nüüd joonistusid aga selgesti välja paralleelid "täiskasvanute pärismaailmaga". Lapsena neid muidugi mõista ei saanudki, puudub ju alus, millega võrrelda. Lõpetan raamatu viimaste sõnadega, sest noh, need võtavad raamatu paremini kokku kui mina seda suudan: "...ja nüüd hakkas esimest korda tema lihtsas lapsehinges tärkama aimus sellest, mis on õieti see elu, mille kord kurvad, kord rõõmsad, aga alati võitlevad teenijad me kõik oleme."