Anu Raud vaatab oma uues juturaamatus „Päevalill ja torupill” värske pilguga tagasi vanadele asjadele. Tegevkunstniku professionaalsus on andnud talle oskuse kirjutada ka sõnades otsekui värviliselt – värvides ja mustrites.
„Aeg on maise elu kalleim vara,” kirjutab Anu Raud saatesõnas. Sündmustest ja inimestest, kelle saatus oli elada Vene võimu all, kirjutab Anu stiilis, et elu oli omamoodi julm ja karm, aga samas miskitmoodi ka naljakas. Heaks näiteks on kas või lood „Au lehmale”, „Loomaloendajad” ja „Miilitsamehe pärand”.
ANU RAUD: „Selle kahe sajandi vahel turnimisega olen jõudnud päris küpse ja kõrge eani. Seda teab ju igaüks, et vanematel inimestel tulevad lähemale kaugemad ja nooremad ajad ning lähihetked ununevad üsna pea. Nii ka minul. Kipun kirjutama lapsepõlve ja noorusea lugusid. Ma kirjutan inimestest ja sündmustest, nagu neid täna mäletan. Et noorele lugejale tuleks see oma silmaga mittenähtud aeg ehedalt esile.”
Raamatus on ka Lastenurk. Ennevanasti, Eesti ajal, oli see üsna tavaline, et mõneski „suurte” ajakirjas või ajalehes oli ka lastele mõeldud jutte. „Mõnel lapsevanemal või vanavanemal on nüüd võimalus ettelugemist lunivale lapsele just lastejutu leheküljed mu raamatus lahti keerata,” naerab Anu.