Vahtramäe Emil sai peaaegu iga päev mõne vembuga hakkama. Ja Emili auks tuleb öelda, et ta ühtki vempu kunagi ei korranud, vaid mõtles alati midagi uut välja. Nagu siis, kui ta oma väikese õe Ida lipumasti tõmbas. Või tookord, kui ta hobusega otse linnapea juurde peosaali ratsutas. Kõigile peale linnapea tegi see kõvasti nalja. Ja mis te arvate, mis Emiliga seejärel juhtus?