Kui olete tähelepanelik vaatleja ja jälginud teiste liikide toimetamist, siis teate, et kokkupõrked organismide elus on võrdlemisi harvad. Jutt ei ole sellest, kui üks sööb liik teist loomuliku toiduna – see ei ole käesoleva raamatu päristeema. Konrad Lorenzi tähtteoses "Niinimetatud kurjus: Agressiooni looduslugu" vaadeldakse ennekõike kaaslastega kaklemisest või koguni lihtsalt teise eemaleajamisest. Lorenz uurib, kuidas tõrjuv käitumine on kujunenud, millised on selle vormid, millal läheb see liiale, kuidas seda pärsitakse ning kas ja kuivõrd on sel seoseid inimese agressiivse käitumisega. „Elusloodus on oma tõdedes armastusväärselt ja aukartust sisendavalt ilus ning muutub seda ilusamaks, mida sügavamale ta üksikasjusse ja iseärasustesse tungida.[...] Loomade käitumise uurimine nõuab vaatlejalt elusa looma nii intiimset tundmist ja sellist uskumatut kannatlikkust, et teoreetilisest huvist loomade vastu üksnes ei piisa. On vaja tõsist kiindumust, et selgelt esile tuua seda sugulust, mis on tajutav inimese ja looma käitumises,“ on avanud oma teadlasekreedot autor ise. Konrad Lorenz (1903-1989) on üks loomade käitumist uuriva teaduse etoloogia rajajaid, „Niinimetatud kurjus“ (1963) tema tuntumaid ja tõlgitumaid teoseid. Eestikeelne väljaanne on varustatud kahe põhjaliku saatesõnaga: Tiiu Keskpaiga eessõna keskendub autorile, Kalevi Kulli järelsõna Lorenzi teaduslikule pärandile, selle ja kitsamalt uurimuse "Niinimetatud kurjus" tähendusele ja tähtsusele.