Neetud taevakivi

Võrdlemisi madalast hindest ei tasu lasta end eksitada - tegelikult on "Neetud taevakivi" igati hoogne ja seikluslik lugemine. Ka loodud maailm oli igati usutav ja põnev. Seega võiks ta julgelt ka 4/5 väärt olla. Mis minu jaoks elamuse ja hinde alla tõmbas, oli see, et mida kaugemale ma raamatuga jõudsin, seda enam tekkis mingeid pisiasju, mis mind häirisid. Või siis jäid ootused täitmata - raamatu esimese veerandi või isegi poole peal nautisin väga, aga mida lehekülg edasi, seda vähem suutis raamat mind kaasa haarata. Kuna raamatus mingeid suuri saladusi või ootamatuid pöördeid ei olnud, siis ei hakka edasist teksti ka spoilerina märkima. Kes tahab aga raamatu täiesti puhtalt lehelt kätte võtta, võib siinkohal lugemise katki jätta. Esiteks - tempo. Kui üldiselt oli raamatu tempo igati paigas (kuskil ei veninud), siis oli sündmusi, millest sai liig kergelt üle libisetud. Näiteks Tarni surm või Vaguri reetlikkus (kui see ikkagi oli reetlikkus). Oletan, et autor tahtis raamatusse veidi pöördeid ja põnevust lisada, ent oleks need sündmused välja jäänud, ei oleks ka midagi juhtunud. Loole nad midagi juurde ei andnud. Näiteks Tarni surma võtsin lihtsalt teadmiseks; ei saaks öelda, et see oleks mind kuidagi mõjutanud. Ja veel enam - ei saaks öelda, et see oleks ka Aulembi mõjutanud. Paar päeva tusatses ja siis enam ei tusatsenud. Aga mingit suuremat märki see talle ei jätnud. Ja ka lõpplahendus - minu jaoks oli see natuke liiga tühi. Ehk isegi aimatav. Ja kuigi elus ei ole alati vastuseid, siis tahaks raamatust ikkagi miksidele mingit seletust saada. Mitte miks nii juhtus (sest juhtub ju igasuguseid asju), aga näiteks miks oli ettekuulutus just selline? Ka Aulebi-Raho-Säde armukolmnurk oli selline ei liha ega kala... Midagi nagu oli, samas tiksus see liin ilma igasuguse tähenduseta... Keegi nagu kedagi ei tahtnud, aga samas vist keegi ikka kedagi tahtis ka. Ühesõnaga - oleks võinud sellegi rohkem lahti kirjutada või üldse välja jätta. (Tõsi, üks õige noorteromaan vajab ka kerget romantikat ja natukenegi armumist, nii et kindlasti on teisi lugejaid, kellele see liin meeldib). Millele oleks aga võinud veel ja veel liha kasvatada, oli haldjate maailm. Ja taevakivi tahe. Kes ikkagi oli Aulembi isa? Miks muutusid haldjad verejanuliseks? Miks tahtis Maaema (ja ka taevased väed) inimkonda hävitada? Milles seisnes raua võluvägi? Kusjuures, seda olen varemgi erinevate raamatute-filmide puhul mõelnud, et inimkond on ikka üks suur hävitaja. Kui on miski, mis tahab meid välja süüa, siis lähme kohe tapmise teed. Mis on aga see põhjus, miks on inimkond Maaema nii välja vihastanud? Ja kas midagi muutub; kas inimkond satub taas Maaema soosingu alla? Või hävitame lihtsalt kuni järgmise korrani "vaenlase"? Vot seda tahaks küll teada. Raamat andis alust uskuda, et oodata on ka järge - ja ma tõesti loodan, et see on ka tulemas. Tahaksin võtta "Neetud taevakivi" kui veidi traageldatud epiloogi ühele suuremale seiklusele. Eeldused selleks on igati olemas - vahvad ja eriilmelised tegelased ning põnev maailm.