Käesolev raamat jutustab moodsa eluviisi omaksvõtust 20. sajandi alguskümnendite Eestis. Toonaste muutuste võlu, valu, kirgi ja vastuolusid kajastavad lood toidust, kommetest, kodust, ilust, tervisest ning kehakultuurist. Millised uuendused tekitasid inimestes imetlust ja ihalust, mis pahandas ja põhjustas vaidlusi? Kuidas moodne eluolu levis, kellest võeti eeskuju, kuidas kasvatati rahvast kultuursemaks ja euroopalikumaks? Kuidas muutusid ettekujutused kaasaegsest mehest ja naisest?
Toiduharjumused ja etikett, puhtus ja ilu ning arusaamad õigest ja korralikust kodust sünnitasid esimesel iseseisvusajal elavat avalikku arutelu. Survet viisipäraselt välja näha, käituda ja tarbida avaldasid nii riik kui kodanikuühendused, aga järjest enam ka äri ning reklaam. Nii mõnedki algul uudsed ja harjumatud maitsed, seltskondliku suhtluse vormid või kehaharjutused said ajapikku enesestmõistetavaks. Ometi püsisid visalt vana eluviisi „saarekesed“ ja kihistused. Hõõrdumised moodsa elulaadiga kohanemisel peegeldasid nii sotsiaalseid kui põlvkondlikke erijooni. Uute ja vanade moraalsete tõekspidamiste põrkumine väljendus eriti selgelt naiste kuvandi ja eneseteadvuse muutumises ning sellega kaasnenud kultuurilahingutes.
Etnoloogi, filosoofiadoktori ja Eesti Rahva Muuseumi vanemteaduri Anu Kannikese peamine uurimisvaldkond on 20. ja 21. sajandi argikultuur ja kultuuripärandi tõlgendused tänapäeval.
Ajaloolane ja Tartu Linnamuuseumi teadur Madle Uibo uurib 20. sajandi argiajalugu ja suulist ajalugu.