Kui te täna tulete mind kontserdile vaatama, ei näe te laval vaid üht naist tšelloga. Te näete seal ühte suurest muusikaperest pärit tüdrukut, ühte trotsi ja valu täis teismelist, noorukit, kes põgenes kodust ja lasi võõrastel meestel end alatult ära kasutada. Te näete seal noort naist, kes soovis üle kõige maailmas abielluda ja luua pere. Ja selle sama noore naise sees näete te ema, kes võttis oma kaks last kaenlasse ja lahkus vägivaldseks muutunud suhtest. Te näete naist, kes lootis leida õnne miljonäri embuses, ent valis raha asemel eneseväärikuse. Nagu ka naist, kes igatses pereidülli maja, laste ja loomadega, aga sellest kõigest ilma jäi. Ja kõige selle ümber kumab naine, kes armastas nii kõvasti, et hävitas kõik, mis teele ette jäi.
Kui te näete mind laval kirglikult tšellot mängimas, siis teadke, et selles kirglikkuses on peidus kõikide mu elatud elamuste ja kogetud kogemuste tulem. See on põlemine, milles on viha ja armastus üheskoos.
Nii et armastage või vihake, aga selline ma olen. Mina, Silvia!