„PS: Miks Kafka naeris?“ on katse korrata keskaegsete tekstide ümber kirjutajate tänuväärset tööd. Jäljendustes, kirjandusliku küünlavaha sisse sulatatud jälgedes kerkib lugeja silme ette uus Kafka, vaba müütidest, vaba ka iseendast. Autor kõnetab Kafkat nagu võrdne võrdset, sõber sõpra. Mitte miski pole nii intiimne, et sellest mitte rääkida. Esmakordselt eesti kirjanduses on iga loo all ka selle sünnilugu. Lisaväärtuseks rikkalik kommentaarium. Kahelda, mitte uskuda, see on teose PS-tõde.