Muistse Rooma üht kõige skandaalsemat naist, keiser Claudiuse kolmandat abikaasat Messalinat on aegade vältel kujutatud halastamatu ja seksuaalselt küllastamatu intrigaanina. Säärane pilt on tekkinud peamiselt meessoost ajaloolaste, eeskätt Tacituse ja Suetoniuse kirjutiste põhjal. Just nende sulest pärinevad lood, milles Messalina kippus öösiti salaja bordellides käima ja kutsus tippklassi prostituudi terveks ööpäevaks endaga võistlema. Ehkki need seigad on aidanud keisrinna kuvandit kujundada, võib tema tegelik lugu osutuda tunduvalt mitmepalgelisemaks.
Messalina uues eluloos asub ajaloolane Honor Cargill-Martin antiikaja ühe kõige laimatuma ja vääritimõistetuma naise pärandit ümber hindama. Püüdes arvukatest obstsöönsetest olupiltidest kaugemale vaadata, näeb Cargill-Martin Messalinas intelligentset, kirglikku ja vajaduse korral ka armutut valitsejannat, kes võitles õiguse eest end Rooma riigi valdavalt maskuliinses maailmas kehtestada. Cargill-Martin rõhutab Messalina kui naise inimlikku külge ja üritab mõista tema toimimisviise, lähtudes laiahaardelisematest tõekspidamistest kui kunagise patriarhaalse ühiskonna kaanonid.