"Olen lapsest saati tundnud end pisikese vanainimesena. Kui teised unistasid juuksuriks ja poplauljaks saamisest, oli minu igatsuses väike lilli täis aiaga talumaja. Väike kohake, kus kõik oleks nii, nagu mina tahan. Kus ma saan, kui tahan, alustada õhtusööki magustoidust. Või juua vahuveini kell 9 hommikul (soovitavalt apelsinimahlaga). Panen akna ette pitskardinad, endale ette valge põlle rohelise prossiga ja lasen juuksed valla.“
Raamatu autor Manona on pidanud toiduga sõda lapsest saadik. Aastate jooksul on ta pidanud erinevaid dieete ja püüdnud kaalust alla võtta. Raamatus jagab autor kogemusi suure naise elust meie kultuuriruumis ja jõuab arusaamani, et tähtsaim on teha oma kehaga rahu.
Olulist tuge sel tervenemise teekonnal pakuvad talle maakodu oma puhta talutoidu ja perega koos söömise kombega, mis linnas kaotsi kipub minema, ja ametikoht Toidutare peatoimetajana. Need kaks sunnivad vaatama toidule – ja iseendale – uue, armastava pilguga.
„See ei ole dieediraamat. Ma ei võta selle teekonna käigus maagilisel moel kaalust alla, vaid olen edasi ülekaaluline. Paks, kui soovite. Aga ma ei ole selle pärast enam vihane ega kurb ega soovita ka teil olla. Olen teel tervise poole. Tähtsaim, võitlus oma kõrvade vahel, on mul peetud. Me oleme kõik ilusad endale erilisel moel ja võime seda tähistada. Ja nii ma kutsungi teid oma talukööki külla – kohv on hakkamas, šašlõkk kogub marinaadis särtsu ja leib sai just ahjust võetud. Tere tulemast, vabastage end koormast ja pöörake nina päikese poole!"