Kaks romaanivõistlust (1994, 1998) võitnud ja 2000. aasta Eduard Vilde kirjanduspreemia pälvinud autori üheteistkümnes raamat pole romaan, kuigi võib sellisena ositi ja üldpildinagi mõjuda. Raamat räägib autori emapoolsest, Nüpli külast ja Tartu agulist võrsunud suguvõsast. Ja kuidas ühelt selle õrnema soo liikmelt palus väheke enne II maailmasõda kätt keegi haritlaste liinist pärit noormees. Üksikasjalikumalt puudutab raamat sündmusi ja olusid 19. sajandi lõpust kuni 20. sajandi keskpaigani. Erinevad inimesed mäletavad samu sündmusi erinevalt, nõnda kui üks ja seesama inimenegi neid aja kulgedes erinevalt meenutab. Ometi peaks pilt lugemise käigus järjest tõelähedasemaks muutuma. Raamatu lõpus on peale genealoogiaid sisaldava osa ka neli sõnastikku, kus autor avab oma kahe ajaloolise hõnguga romaani „Kaugel näen“ (2013) ja „Kirjailm kastepiisas“ (2017) rohke tegelaskonna pseudonüümid.