„Maldorori laulud“ on kuuekümnest proosaluuletusest koosnev teos, mille osi seob omavahel Maldorori fiktiivne tegelaskuju. Maldoror on julm, salakaval ja pahatahtlik figuur, kes ometi tunneb hästi prantsuse moralistlikku kirjandust ja valdab ka õõnsat romantilist paatost, parodeerides seda suure naudinguga. Autor tutvustab oma tegelast nõnda: „Annan paari reaga teada, et oma esimestel õnnelikel eluaastatel oli Maldoror hea; nüüd on see tehtud. Siis aga taipas ta, et on sündinud kurjana: milline erakordne saatus!“ Teose vältel peab autor lugejaga lakkamatult kahekõnet, justkui püüdes teda veenda oma maailmavaate õigsuses. Ometi on see topeltmäng, sest Lautréamont’i stiililised liialdused, grotesksed uperpallid ja äärmuslikud mõttekäigud annavad sageli vastupidise tulemuse. Comte de Lautréamont, kodanikunimega Isidore Ducasse (1846–1870), oli Uruguaist pärit prantsuse luuletaja, kes ongi tuntud peamiselt „Maldorori laulude“ autorina. Lautréamont’i elukäigust on tänini vähe teada, seetõttu ümbritseb tema isikut salapärasuse aura. Möödunud sajandi alguses korjasid Lautréamonti’i loomingu rõõmuga üles sürrealistid, kes nägid temas üht olulist eelkäijat, ning pärast seda on see saanud järjest laiemalt tuntuks.