Pille on naine, kelle elu ilusaim aeg võttis ühel päeval hetkega kõige karmima võimaliku pöörde. Noores eas pidi ta hakkama oma elupäevi sammuma käsikäes vähidiagnoosiga. Nelja haiguskeerise sees möödunud kuus aastat on nüüdseks läbi. See on ülimalt võimas lugu väga inspireerivast naisest ning tema lootusest, usaldusest, eneseleidmisest ja hinge ilust, aga ka hirmudest, surmast ja südamevalust. Tänaseks on sellest kogemusest autori jaoks välja kasvanud rahu, metsik elutahe ja piiritu armastus – armastus elu vastu.
—
Arvasin, et olen päral – olen lõpuks hakanud tundma midagi õnnetundelaadset, püsivat turvalisust ja eluharmooniat. Olin tol hetkel värskelt seljatanud sünnitusjärgse depressiooni ning rahu oli tehtud mitme minevikupainajaga. Kaks last, armastav abikaasa, minu jaoks maailma kõige hubasem ja ilusam kodu, hea töökoht ja edasiliikumine karjääriredelil, hunnik häid sõprussuhteid – kõik oli justkui olemas. Ja just siis jõuab laastavalt, jõuliselt ja armutult kohale katastroof ning kogu su
maailm kukub kokku ja tirib su pilkasesse pimedusse.
Sealt väljaronimiseks peavad langema kõik eesriided ja barrikaa-
did inimhinge sisemusest. Läbi mitme põlvkonna on siiski kinnistunud hoiakud ja käitumismustrid, et mured ja kriisid on karistused ning neid peab kannatama ja lahendama üksinduses vaikides, tundes sealjuures süü- ja häbikoormat, alustades igat päeva enesele ja teistele valetamisega.
Kogu see rööprähklemine tabudeks tembeldatud olukordades pimendab tõde valgusest tunneli lõpus, et kriis ei ole oma olemuselt midagi muud kui võimalus. Võimalus võtta puhas leht ja kirjutada oma elu ümber. Jah, ka siis, kui surm silmisse puurib.
PILLE RETTER