Tunnen Estoniat väga palju aastaid. Võib öelda, et üle poole sajandi. Elutöö sai tehtud Eestimaa kõige auväärsemas ja suuremas muusikateatris. Kuulen kaunilt kõlanud lauluhääli, näen andekaid tantsusoliste ja kuulen muusikat, muusikat, muusikat! – Ülle Ulla Armastatud balletitantsija ja näitleja Ülle Ulla (1934–2016) mälestused oma elust, kauaaegsest tegevusest ja paljudest teekaaslastest Estonia teatris. Teatrimälestuste kõrval avab raamat lugejale uksed ka enamasti mahavaikitud aega, milleks on sõjaeelsed ja -aegsed aastad. Harva, kui kellelgi õnnestub elu ja teatrit meenutada sedavõrd elamuslikult ja faktitruult, nagu see on kirjas Ülle Ulla raamatus. Et näitlejana nii särav ja anderohke Ülle Ulla oli inimesena ääretult tagasihoidlik, avab ta raamat nüüd mõndagi niisugust, mida me varem ei teadnud. URMAS OTT: Kus te tunnete ennast paremini, Ülle, kas valguses või varjus? ÜLLE ULLA: Päris valguses ma ennast hästi ei tunne. URMAS OTT: Te eelistate varju? ÜLLE ULLA: Jah. URMAS OTT: Te ei näe selles midagi alandavat, mis oleks vastuolus teie ambitsioonide või teie ego või teie eneseteadvusega? Ei? ÜLLE ULLA: Ei tea. Siiski, võib-olla mitte alati varjus... (Carte blanche, 1993) Ulla mälestustesse sulanduvad lühiülevaated Estonias tegutsenud lavastajatest ja ballettmeistritest ning nende töödest. Raamatus on eraldi peatükid ka Draamateatrist ja kunagisest säravast Viru varieteest. Teos sisaldab mitmete teatriinimeste kirjapanekuid Üllest ja Estonia teatrist ning Hedi Rosma südamliku intervjuu Ita Everiga. Üllet abistas käsikirja loomisel ja fotode valikul tema tütrepoeg – teatrikriitik, maalikunstnik ja komponist Mattias Sonnenberg.