2007. aastal rändab noor Edgar Roone hääletades mööda Põhja-Prantsusmaad. Ühest mahajäetud majast leiab ta tuttava kohanime. Selles nimes on õ-täht! Romaan „Lumi Liivimaal“ küsib endalt ja lugejalt: kui palju me võime usaldada sõnu, mida igapäevaselt kõnelemiseks kasutame? Vahel loome ettevaatamatult öeldud sõnaga terve uue maailma. Teine kord tundub jällegi, et kõigist sõnadest jääb puudu. Mis aga juhtub siis, kui meil lugedes kellegi ammusurnud inimese päevikut, polegi midagi peale sõnade? Edgar jõudis ranna Pirita-poolse otsani ning ronis nüüd trepist tagasi üles promenaadile. Retuusides luukõhn mees jooksis linna suunas. Kuulates noort ennast ja toda kauget naist kõnelemas, meenus Edgarile tema raamat „Klio kimbatus“: „Jumal tänatud, et ma ei pea kirjutama ajaloolisi romaane, milles Goethe teenijanna paneb hommikul kingi jalga. Mina, kirjanik, kes peaks oma isanda iga sõna kuulma, võtku lühidalt ja ainult kahel leheküljel kokku nende kingakeste naha päritolu, visandagu kingsepa laste kopsuhaigus ja miks lehm hommikul piima ei tahtnud anda. Kogu maailm, kogu ajastu on selles kingade jalgapanekus. Kirjanik on ajaloo teener, aga juba vana ja kõva kuulmisega. Pooli oma isanda käskusid peab ta järeldama huulte liikumisest või ise välja mõtlema. Või arvama, et kui eile sooviti tee kõrvale kõvaks keedetud muna, siis küllap soovitakse tänagi. Õnneks ma ei kuule eriti hästi, kui ajalugu mu peale karjub.“