Ajaloolane Lindsey Fitzharris viib meid Viktoria-ajastu julma ja kõhedust tekitavasse meditsiinimaailma ning kirjeldab perioodi, mil toonased ravivõtted hakkasid tänu uutele avastustele üha teaduspõhisemaks ja inimlikumaks muutuma.
Kirurgia algusaegadel 19. sajandil hinnati arste nende füüsilise jõu ning tegutsemise täpsuse ja kiiruse järgi. See oli aeg, kui operatsioonid võisid toimuda publiku silme all, üldnarkoosi ei tuntud ning pingutustest hoolimata heitis lõviosa patsientidest lõikusest taastumise käigus hinge. Samas oli see ka aeg, mil mil teaduslik lähenemine tegi läbi hüppelise arengu ja pandi alus paljudele teadusharudele.
Oma panuse toonase jõhkra tegelikkuse muutmisse andis ka tagasihoidlik ja nukrameelne kirurg Joseph Lister (1827-1912), kes vanema põlvkonna arstide umbusust hoolimata võttis uuringute tegemisel kasutusele mikroskoobi, sai selle abil jälile patsiente enneaegselt hauda viivate põletike algpõhjusele ning hakkas haavade puhastamisel ja sidumisel kasutama antiseptikut.
Erakordselt haaravalt kirja pandud ja Lindsey Fitzharrisele mitmeid auhindu toonud „Lihunikukunst” kirjeldab meditsiiniteaduse ja -praktika algusaastaid ja sellega käsikäes ka toonast briti ühiskonda, kus vägivald, õnnetusjuhtumid ja surmavad haigused olid argielu lahutamatu osa.