Hando Runnel tuli eesti luulesse 1963. a. Üsna pea selgus, et tema luule tugev omapära on lauldavus. Aastate ja aastakümnete jooksul on ta sõnadest paljusid viisistatud ja lauldud. Osa laule pole olnud estraadil, vaid autori enda ümiseda elik laulda. Nii ka siinses kokkupanus. “Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi” on sisult justament lauluraamat. Tuntumaist võiks nimetada just sedasama nimilugu, siis “Üks veski seisab vete pääl”, “Nutikas lutikas”, ja muidugi tänases päevas üliaktuaalne hüüatus “Maa tuleb täita lastega”… Temaatiliselt on esindatud vanu maaelupilte ning liigutud tänase linnastunud Eesti elu momentvõteteni. Laulud on järjestatud mingit ebamäärast jutulõnga imiteerides, et lugeja võiks ühest tekstist teise kulgeda juturaamatuliku rahuga. On pikki ballaade ja väikesi vemmalvärsse ning huumorit. Võib lugeda, võib laulda, või lihtsalt omagi laulmisi mäletada.