"Inimesi on alati paelunud „ imeline“ – see, mis jääb tavasilmale nähtamatuks. Imelise otsingud viisidki 20. sajandi algupoolel kokku kaks Vene intellektuaali, esoteerikut, filosoofi, mõtlejat – Georgi Gurdžijevi ja Pjotr Uspenski.
Georgi Gurdžijevit (u 1866–1877 – 1949), üsna salapärase elulooga armeenia-kreeka päritolu müstikut on peetud küll karismaatiliseks uuendajaks, täiesti uuelaadse kosmoloogia ja filosoofia ning psühholoogia rajajaks, küll petturiks ja liigse egoga eneseülistajaks. Ta oli õpetaja, kes sünteesis ida- ja läänemaailma erinevad filosoofilised ideed oma originaalseks õpetussüsteemiks, mis on mõjutanud ka paljusid hilisema aja mõtlejaid, müstikuid, kunstnikke.
Pjotr Uspenski (1878–1947) peateos „Imelise otsingul“ on ainukordne sissevaade Gurdžijevi õpetuste sisusse ja õpetamise meetoditesse. Tema õpetusviisi ja põhiseisukohti tuntaksegi enamasti tema õpilaste kirjutatu kaudu. Raamatule annab lisaväärtust seegi, et kõrvuti õpetaja ideede edasiandmisega on Uspenski sisse toonud ka oma filosoofilise maailmapildi edasiarendusi, vahel õpetajaga nõustudes, vahel temaga vaieldes.
Gurdžijevi üks olulisemaid seisukohti oli, et inimesed elavad kui hüpnootilises unes, tegutsedes vaid automaatidena, kes alluvad välisele juhtimisele. Et suuta mõista tõelisust, peab inimene ärkama, õppima ennast tundma ja ennast mäletama. Uneseisundist ärkamise vahendina näeb Gurdžijev Neljanda teed, mille järgimine suunab õpilase ja õpetaja koostöös harmooniliselt toimima inimese füüsilise keha, emotsioonid ja meele.
Oma uudse kosmoloogilise õpetuse rajas Gurdžijev kahele põhilisele seadusele: kolme seadusele ja oktavite seadusele. Nende seaduste täiuslikuks graafiliseks kujutiseks sai tema koostatud enneagramm.
Kas „imeline“, mille otsingule siirdutakse, ka leitakse? Vastus sisaldub raamatus.
Aime Kons"