Uno Leiese kunagi ülipopulaarse lastelavastuse põhjal on lood kirja pannud tema poeg Eno Leies.
„Tere, väikesed poisid ja tüdrukud! Ning tere ka teile, veidi suuremad isad ja emad ning veel suuremad vanaisad ja vanaemad! Ning miks mitte teretada ka juba päris suuri vanavanaisasid ja vanavanaemasid! Ühesõnaga – tere kõigile, kes mind, Hunt Kriimsilma, veel mäletavad ning tere ka teile, kes te minuga siin raamatus esimest korda kohtute!
Niisiis, minu nimi on Hunt Kriimsilm. Kindlasti on teist paljudel veel meeles, kuidas ma usin töömees olin ja üheksat ametit pidasin ning kindlasti on ka neid, kellele meenuvad mu vigurid ja vembud.
Me pole vahepeal kaua kohtunud, kuid võin teile kinnitada, et elan endiselt oma väikeses metsamajakeses ning naudin rahulikku pensionipõlve. Igavuse peletamiseks olen otsustanud oma nooruspõlve vembud ja tembud paberile panna ning kõik suured töösaavutused raamatusse raiuda. Nii on minu kümnendaks ametiks saanud – kirjanik!“