Juhan Voolaiu humoorikas raamat "Hokimängija Tartu linnamüüril" räägib
loo keskealise mehe mõistusevastasest öisest rännakust endisaegset
Tartut ümbritsenud linnamüüri trassil. Eesmärgiks on ring läbida ilma
igasuguse hinnaalanduseta, tungides võõrastesse aedadesse, ületades
majad ning isegi Botaanikaaia palmihoone. Esikohal on peategelase
heitlus sisemiste deemonitega, millest linnamüüril kõndimine peab ta
vabastama, tegema temast jälle täieõigusliku ilmakodaniku, kes ta
ükskord ammu, enne karme sündmusi minevikus oli olnud.
Vaatamata uskumatule seiklusele jääb lugu reaalsuse piiresse, kuigi
fantaasiarikastes kõrvalepõigetes astuvad peategelasega ladusatesse
dialoogidesse näiteks nii vürst Vjatško kui Peeter I. Nihestatus
ajaloo ja praeguse aja vahel on teadlik ja mänglev, Põhjasõda ja linna
mitmekordne hävimine väljuvad ajalooõpiku kaante vahelt ning ärkavad
paljude teiste põnevate sündmuste keskel ellu, samuti on raamat täis
vürtsikaid meenutusi peategelase minevikust, nõukogude perioodi lõpust
ja vaba Eesti algusest.
Teksti kõrval tõusevad teise üliolulise komponendina esile raamatu
pildid, fototöötlused, mis suures osas ei illustreerigi otseselt
raamatu sündmusi, vaid on väärtuseks omaette. Kui siiani on vana
Tartut rekonstrueeritud suhteliselt arglikult, siis Voolaid ei
koonerda, lugeja silme ette kerkivad täiesti ootamatud vaated. Kuidas
näeks Toomemägi välja, kui seal seisaksid Moskva rondeel ja Pikk
Hermann? Kuidas oleks, kui Botaanikaaia kõrval kõrguks endiselt Vene
värav, nii nagu keskajal? Mis oleks, kui Küüni tänavat ristaks
linnamüür?
Kirjapandu ongi 100 % Tartut, kõva ja positiivne süst kõigile neile,
kes seda linna oluliseks ja kalliks peavad, soe, lugupidav ja vaimukas
tekst, mis sünnitab justkui elu etteheitena öösse sellised kummalised
karakterid nagu Toome poe laps, unenäoline tudeng ja Botaanikaaia
rahaahne valvur.