Marika arvustab: müsteeriumid objektiivi ja varjude taga

„Pimeduse paitus” on Koidu V. G. Ferreira sulest ilmunud fantaasia noortele. 2025. aasta jaanuaris välja tulnud teos on sarja „Pimeduse ja Valguse maailm” esimene osa. Tegu on autori üheksanda raamatuga. Ferreira elab oma perega Prantsusmaal ning kirjutamise kõrvalt tegeleb ta oma toitlustusettevõtte juhtimise ning fotograafiaga. Autori uusim teos käsitleb kirge fotograafia vastu, saladusi, mis aina kuhjuvad ning tundmatuid olendeid teisest maailmast.

Reva Lalia Hornez ihaldab veeta iga hetke objektiivi taga hetki jäädvustamas. Tema suurimaks unistuseks on saada mainekaks fotograafiks. Reval on kogu elu eeskujuks olnud tema edukatest pildistajatest isa ja vanaisa. Olles 18-aastane ootab Revat ees viimane suvi enne ülikooli minekut, mille ta plaanib veeta oma pere fotograafia stuudios töötades. Esimesel tööotsal suundub ta koos oma assistendi ja parima sõbra Yvoniga pildistama pulma. Pulmapäev teeb aga kannapöörde, kui Reva märkab varjudes salapärast olendit. See avastus ei jää tal ainukeseks. Justkui ei kusagilt hakkavad välja ilmuma uued kummalised leiud, millest keegi talle lähemalt ei räägi. Keda saab Reva tõeliselt usaldada kui mängus on nii tema kui ka maailma heaolu?

Autor loob raamatu lehekülgede vahele fantaasiamaailma, mis eksisteerib koos meie omaga. Peategelane Reva elab peaaegu tavalist elu kui välja arvata mõned müstilised tegelased, kes Pimeduse ja Valguse maailmast meie omasse hiilisid. Teose fantaasia elemendid on väga huvitavad ning unikaalsed. Koos uue maailmaga, millest ei ole veel palju teada on see raamat üks köitev seiklus. Lugejat ei lükata pea ees täiesti tundmatusse universumisse, vaid lastakse tal avastada põnevat maagiat järk-järgult juba tuttava maailma keskel. Minu arvates muudab see raamatu kordades kättesaadavamaks, lastes uuematel lugejatel katsetada fantaasia žanrit.

Lugemise vältel jäi mulle mulje, et tegelaste iseloomu ning tegevuste vaheline seos on olematu. Kuidagi ei suutnud ma ette kujutada, mida tegelane järgmisena teeb. Selle tagajärjel ei olnud mul võimalik ühegi tegelasega samastuda ega ka neile tõeliselt kaasa elada. Kirjeldaksin tegelaskujusid kui omadussõnade ning rollide nimekirja, kes üritavad hakkama saada maailmas, mis nõuab tegevust. Ma oleksin tahtnud näha sügavamaid tundeid ning emotsioone, mis tunduvad ka mulle õigustatutena ja ehtsatena, sest tundus tihti justkui tegelased mängivad teatris ning tunnevad, et peavad oma meeleolu väga demonstratiivselt näitama. Kokkuvõtvalt ei ole teose tugevaks küljeks kindlasti tegelased.

Juba esimestest lehekülgedest torkas silma autori värvikas sõnakasutus. Minu jaoks on ülimalt oluline viis kuidas autor otsustab maailma ning mõtteid kirjeldada. Üks põhjus miks just noori lugema innustatakse on sõnavara rikastamine. See raamat saab uute väljendite ja sõnade tutvustamisega imeliselt hakkama. Lugemise ajal vaatasid mulle vastu huvitavad laused, külluslik sõnavara ning harivad väljendid, mis kõik teevad raamatust veel väärtuslikuma kogemuse. Kodumaises noortekirjanduses on tihti näha liigagi kerget sõnavara, mis ei jäta palju ruumi arenguks. „Pimeduse paitus” on keskmisest kõvasti parem ja selle üle saab ainult hea meel olla.

Neljasaja leheküljelise raamatu kohta toimus teoses liiga vähe tegevust. Esimene pool kippus venima ning tuli ette ka kirjeldusi mis olid olukorra kohta liiga pikad. Oli tunda, et tegu on sarja esimese raamatuga ning autor kirjutab sissejuhatust oma uude maailma. Mul jäi märkamata ka see, et peamised huvitavad tegevused võtsid aset viimase saja lehekülje ajal. Ma arvan, et raamatu oleks kaasahaaravamaks muutnud tegelaste varasem tutvustamine või rohkemate Pimeduse ja Valguse maailma saladuste avaldamine.

Rikkalik sõnavara, vigased tegelased, eriline fantaasia ning vähene tegevus teevad sellest raamatust väga huvitava segu. See teos meeldib kindlasti lugejale, kes naudib fantaasiat ning salapärasust. Mõnele võib tunduda, et venivad kirjeldused ning natuke tühised tegelased ei tee raamatut lugemise vääriliseks. Selle peab iga lugeja enda jaoks ise otsustama. Mind paelusid põnevad fantaasiaelemendid ja värvikas kirjasõna, mis kokkuvõttes lõid põneva ja nauditava lugemiskogemuse.

Eesti Lastekirjanduse Keskuse poolt väljakuulutatud arvustusvõistluse KAPSAS Apollo eripeemia pälvinud Marika Karnetova