Eesti pikim laulja, ligi kahemeetrine Vello Orumets astus esimest korda suurele lavale Eino Baskini estraadikavas „Kuskil vist midagi põleb“, ta oli 19 aastat vana ja tal lebas taskus Eesti NSV Riikliku Filharmoonia estraadistuudio lõputunnistus. Kaasaegsete meenutused temast jagunevad laias laastus kaheks. Ühed kiidavad tema suurt musikaalsust, nimetades teda publiku lemmikuks, erakordse häälega baritoniks, lava suurmeistriks, artistina sündinuks ja Georg Otsa mantlipärijaks estraadil. Teised mainivad poolihääli ja väheke õelamalt, et ta oli joodik, keda pidi kantseldama nagu väikest last, või et ta oli mees, kes oskas ainult laulda. Orumetsas leidusid mõlemad poolused, kuid vaatamata kõigele jääb ta Eesti meelelahutusmaailma suureks staariks ja grand old man´iks, kelle esitatud laule „Miniseelik“, „Rannapiiga“ ning „Vihm“ teadis publik peast.