Kuigi inimene ja planeet Maa näivad universumi tohutute mõõtmetega
võrreldes vaid tühised tolmukübemekesed, võib inimteadvusel siiski
olla oluline roll universumi struktuuris. Mitmete füüsika
fundamentaalkonstantide ja neist moodustatud suuruste arvväärtused
näivad olevat täpselt häälestatud sellisteks, mis lubavad inimese
eksistentsi.
Lõuna-Aafrikas sündinud filosoof Errol E. Harris (1908–2009) käsitleb
seda 20. saj. teisel poolel formuleeritud kosmoloogilist
antroopsusprintsiipi eelkõige holistliku filosoofia vaatekohast.
Universum peab olema tervik, mis on struktureeritud vormide skaalasse,
milles iga järgmine aste sisaldab eelmist, aga ka ületab seda.
Füüsikalise maailma suhtelisele lihtsusele järgneb keemiline tase,
selle järel bioloogiline nii organismide kui elukooslustena, selle rea
loomuliku jätkuna tuleb ka inimteadvus, mis universumit peegeldab. Ja
tervik on täiuslikult lõpule viidud siis, kui ta sisaldab ka
inimteadvusest kõrgemat jõudu kui universaalse korra printsiibi kehastust.
Harrise väitel kinnitab 20. saj. loodusteadus, eriti
relatiivsusteooria ja kvantfüüsika veenvalt, et universum peab
sisaldama vaatlejat ning nii on täiesti loomulik, et füüsika
konstandid ja seadused seda lubavad.
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.