See raamat on suuremalt jaolt Jüri Vlassovi monoloog. „Monotükk“, võiks vist öelda, kuna jutustaja on näitleja. Monoloogi katkestavad aeg-ajalt vahelerääkimised ning üleskirjutaja katsed tõlkida veidraid ajaloosündmusi ja -nähtusi tänapäeva inimestele. Kõige hämmastavam nende juttude juures on olnud tabude puudumine, Jüri lapsemeelne puhtsüdamlikkus. Tema jaoks polnud ühtki teemat, mida poleks tohtinud puudutada. Jüri õpetas mulle ühe suurima tarkuse: elu on elu, seda ei pea häbenema. Ainult rumal püüab endast takkajärgi paremat muljet jätta. Tõeliselt tark oskab uhke olla ka selle üle, mis kunagi piinlikkust valmistas. Jüri ütleb, et niimoodi mäletab neid asju tema. Mõni teine mäletab teisiti ja ongi tore. Õnneks ei ole mälestused raiutud kivisse, vaid kirjutatud nähtamatu tindiga läbipaistvale paberile. Gerda Kordemets