Läinud aastatuhandel, möödunud sajandil, aastal 1997 peale Kristust, ilmus raamat „Kalevipoeg“, millel polnud tegelikult Kalevipojaga mingit pistmist, vaid mis koosnes minu „Eesti Päevalehes“ ilmunud naljajuttudest. Hiljem pole seda raamatut enam välja antud, kuid leidub inimesi, kes teda siiski tänase päevani mäletavad ja nii kuulen ma aeg-ajalt, kuidas kõneletakse professor Kotist või meenutatakse meeste kongressi.
Nüüd ilmub see raamat uuesti. Üle lugedes tundus nii mõnigi lugu armsalt vanamoeline ja kentsakas ning siin-seal kasutatakse sõnu, mida tänapäeval heas seltskonnas ei lausuta, aga ma ei hakanud midagi muutma, siluma ega toimetama. Lõppude lõpuks on need tekstid pärit aastatest, mil muusikas möllas onu Bella, alustanud oli Kreisiraadio, teleekraanil võis näha Zorrot, Nisu Uunot ja rullnokki ning „Nelli Teatajale“ joonistasid ja kleepisid koomikseid Pakk ja Sarnet. Aeg oli uljas, ebakorrektne ja süüdimatu.
Andrus Kivirähk