XX sajandi Ladina-Ameerika buumi vaieldamatu suurkuju argentiinlane Julio Cortázar (Brüssel 1914 – Pariis 1984) on eelkõige lühiproosa meister, aga ka buumi üheks peateoseks peetava, läbinisti eksperimentaalse ja mängulise romaani „Keksumäng” autor. Eesti keeles on Cortázarilt seni ilmunud kogumikud „Tseremooniad” (1984) ja „Salarelvad” (2011).
Käesolevas jutukogus „Mängu lõpp” (1956) jõuabki Cortázar oma tõelise olemuse – mänguni. See tekst võiks samahästi olla Cortázari manifest: mäng on inimelu üks eesmärke ning üks olulisemaid komponente. Autori mäng avab portaali maagilisse reaalsusse, millesse pilku heita on võimalik vaid mängus teadlikult osaledes. Nendes jutustustes reaalsuse ja fantastika piirimail haarabki Cortázar ka lugeja lausa häbitul viisil endaga kaasa mängima.