Kristel Leesmendi „Lumi“ on raamat, mis lisab isikupärase nüansi eesti omamaise lastekirjanduse galeriisse. See eriline raamat jätab tänapäeva kiirustavas maailmas haruldaselt palju aega ja ruumi lugeja enda mõtetele, tunnetele ja tajudele. Selle iseloomustamiseks võib kasutada märksõnu karge, lihtne, habras ja aistinguline. Vaatamata oma näilisele lihtsusele on kogu teos alates süžeest, kujunditest ja tegevusest kuni pisimate punktide, komade ja kujunduseni väga täpselt läbi mõeldud ning pikkade aastatega küpsenud autori sees ja läbi proovitud tema oma laste peal. Teose terviklikkusele mängivad kaasa autori illustratsioonid, mis oma peenetundelisuse ja visandlikkusega eristuvad paljude lasteraamatute (eriti tõlkekirjanduse) jõulisest kirevusest, pannes tööle lugeja fantaasia. Samamoodi fantaasiat ärgitavalt ja pildiliselt mõjub lugu ise, milles avaneb ühe tavalise, ent samas erilise kaheksa-aastase tüdruku pealtnäha tavaline, kuid sisemiselt muutusterohke aasta. Sellesse mahuvad eksistentsiaalsed teemad nagu lapsepõlve lõppemise tajumine, suureks õeks saamine, surm, sünd ja haigus, oma tunnetega toimetulek. Samuti hulk igapäevaseid askeldusi, mis eriliselt esile tooduna omandavad sügavama tähenduse.
„Lumi“ tuletab meile meelde igapäevaelu eriliste hetkede märkamist tänapäeva virtuaalmaailmadest ja tarbimisest üleküllastunud lapsepõlves. Igapäevase võlukunsti meister, Lumi kunstnikust tädi Raa (kes on loos omamoodi keskne tegelane), õpetab, kuidas näha tavalises erilist. Tema kõrval avaneb tüdrukule maailm, kus täiskasvanul on lapse jaoks aega, kus igapäevasündmused muutuvad pühapäevahõnguliseks ja salapäraseks – olgu selleks siis sügistormisest rannast leitud päästerõngas, lumeinglid värskel lumel, vanniskäik unustatud vannitoas, kaneelisaiade lõhn või vanaaegne kelk.
„Lumi“ on omas rütmis kulgev raamat, mis eeldab aja mahavõtmist ja nautimist. Lapsepõlv möödub ju tegelikult ruttu, võtkem siis aega iseenda ja oma lapse jaoks.
Margaret Neithal
kirjandusmagister, raamatu toimetaja