Iiri-inglise päritolu, kuid põhiliselt USAs elanud politoloogi ja ajaloolase Benedict Andersoni (1936–2015) „Kujutletud kogukonnad” on kujunenud rahvusluseteemalise kirjanduse klassikaks ning selle pealkirjas sisalduvast sõnapaarist on saanud käibefraas, mis on hakanud elama oma elu. Teose lähtekohaks on kolm paradoksi, millele autor püüab seletust leida. Esiteks on rahvuslikkus Andersoni väitel üsna uus nähtus, kuid ometi peavad kõik rahvad end iidvanaks. Teiseks on rahvuslik kuuluvus universaalne – igal inimesel on rahvus, nii nagu tal on vanus –, kuid ometi on kõik rahvad üksteisest täielikult eraldatud. Ja kolmandaks on rahvuslikkus omandanud tohutu poliitilise mõjukuse, kuid ometi on selle filosoofilised alused nii armetud, et isegi küsimusele „Mis on rahvus?” ei osata korralikult vastata. Ning veel ühele mõistatusele otsib Anderson vastust: kuidas suudavad rahvused kui pelgalt kujutletud kogukonnad äratada inimestes nii suurt kiindumust, et selle nimel ollakse valmis ohverdama oma elu?
Tõlke aluseks on teose kolmas, 2006. aastal ilmunud parandatud ja täiendatud trükk. Eestikeelsele väljaandele on põhjaliku järelsõna kirjutanud Aro Velmet.