Pärast Tartu Ülikoolist juristidiplomi saamist helikunsti radadele pöördunud Leenart (Leonhard) Neuman (1885–1933) esindab noores eesti kultuuris põlvkonda, kes pööras otsustavalt selja diletantismile, asjaarmastajalikkusele, ning asus end erialaselt – Neuman niisiis muusikuna – harima ja üles töötama. Tema põlvkonnal tuli ühekorraga teha kõike: rajada tugev põhi rahvusriigile ja oma kultuurile, arendada kiiresti välja paindlik ja väljendusrikas kirjakeel, olla samal ajal tegusates sidemetes Euroopa ja maailmaga. Kuigi Neuman ise ei elanud vanaks, vaid selles pingeväljas murdus, saame tema kirjutistest aimu pigem tema-aegsete inimeste elutungist ja -tahtest.