Vähem kui sada aastat tagasi oli keskmine eluiga lääneriikides 40 aastat, praegu on see 80 aastat. Ja lõppu pole näha: esimene inimene, kes elab 135. eluaastani, on juba sündinud.
See on meie ühiskonnas alates tööstusrevolutsioonist aset leidnud muutustest kõige radikaalsem ning loomulikult kerkib sellega seoses palju küsimusi.
Mida tähendab pikem eluiga meie ühiskonnakorralduse jaoks? Kuidas saaksid inimesed end kõige paremini pikemaks eluks ette valmistada? Kas tuleb kasuks, kui sööme vähem, või võtame hormoone, vitamiine või mineraale? Ja mida me saame õppida vanadelt inimestelt, kes on hoolimata haigustest ja nõrgast tervisest endiselt täis elujõudu?
„Elada vanaks, tundmata end vanana” on palju tunnustust pälvinud raamat ühel 21. sajandi võtmeteemal. Rudi Westendorp on üks maailma juhtivatest geriaatrilise meditsiini ekspertidest.