Oma bestselleris „12 elu mängureeglit“ aitas kliiniline psühholoog dr Jordan B. Peterson miljonitel lugejatel kaosest korda luua. Raamatus „Teispool korda“ esitab aga Harvardi ja Toronto ülikooli tunnustatud professor 12 elupäästvat põhimõtet, mille najal vältida liigse turvalisuse ja kontrollimisega kaasnevaid ohte. „Teispool korda“ kutsub üles tasakaalustama neid kahte põhiprintsiipi – kaost ning korda –, juhatades lugejat mööda kitsast teed, mis neid lahutab. Igal korrastatud seisundil, olgu ta kui kindel ja mugav tahes, on omad puudused, kinnitab Peterson. „Peale selle võib korrastatus, mida püüame maailmale kohaldada, muutuda kivistunuks – kuna me püüame jätta välja kõik selle, mida me ei tunne.“ Kui sedalaadi püüdlused lähevad liiga kaugele, hakkab meid ähvardama totalitarism, mida toidab iha täielikult kontrollida seda, mida ei ole põhimõtteliseltki võimalik kontrollida, leiab Peterson. „Meid varitseb oht hakata piirama kõiki psühholoogilisi ja sotsiaalseid muutusi, mis on vajalikud, et kohaneda pidevalt muutuva maailmaga. Ja nii seisamegi paratamatult silmitsi vajadusega liikuda korrast edasi – selle vastandisse, kaosesse.“ Peterson ütleb, et oma olemuselt on kaos anomaalia, uudsus, ennustamatus, transformatsioon, katkestus, sageli ka langus: see, mida pidasime enesestmõistetavaks, osutub ebausaldusväärseks. „Vahel ilmutab tundmatu end leebelt ja paljastab oma müsteeriumi kogemuses, mis äratab meis uudishimu, tõmbab meid vastupandamatult enda poole ja pakub huvi. See on iseäranis tõenäoline – ehkki mitte paratamatu –, kui läheneme tundmatule vabatahtlikult, distsiplineeritult ja hoolika ettevalmistusega. Vahel teeb ootamatu end ilmsiks kohutaval, äkilisel ja juhuslikul moel, nii et oleme ette valmistamata, laguneme koost ning suudame end koguda vaid läbi suurte raskuste – kui üldse.“ Sellest ei saa aga mingil juhul järeldada, nagu tuleks kaos elimineerida. Tundmatuga tuleb tegeleda tähelepanelikult ja seda on Peterson ka oma raamatus „12 elu mängureeglit“ rõhutanud. „Kõik, mis jääb uuest puutumata, stagneerub ning elu, milles puudub uudishimu – see instinkt, mis tõukab meid tundmatusse –, on kindlasti eksistentsi vaesem vorm.“ Ajastu on nii polariseeriv, et – kujundlikult – isegi naisteajakirjade sisu jaguneb kaheks vastandlikuks tendentsiks: kinnitusteks, et oled täiuslik just sellisena, nagu oled, ning nõuanneteks, kuidas end kahe nädalaga rannavormi viia. Jordan B. Peterson kuulub kahtlemata arenguõpetajate klanni. Tema „Teispool korda“ toob lugejani kaksteist uut tähendamissõna, veel kaksteist redelipulka korra ja kaose tasakaalu suunas. Mihkel Kunnus semiootik ja kultuurikriitik Sisukord Illustratsioonide loend 9 Pandeemiaaegne märkus 11 Avamäng 13 I reegel 27 Ühiskondlikke institutsioone ja väljapaistvat loomingut ei tohi mõtlematult alahinnata II reegel 71 Kujutlege, kes te võiksite olla, ja püüelge ainiti selle poole III reegel 105 Ärge lootke varjavale udule IV reegel 125 Võimalus peitub seal, kus vastutusest on lahti öeldud V reegel 151 Ärge tehke asju, mida vihkate VI reegel 165 Loobuge ideoloogiast VII reegel 185 Andke vähemalt ühes töös endast parim ja pange tähele, mis juhtub VIII reegel 201 Püüdke teha kodus üks tuba võimalikult ilusaks IX reegel 227 Kui minevikusündmused ei anna rahu, siis pange piinavad mälestused täpselt kirja X reegel 261 Olge hoolsad ja ettenägelikud, kui tahate, et suhtesse jääks romantikat XI reegel 295 Hoiduge põlgusest, valelikkusest ja ülbusest XII reegel 343 Jääge tänulikuks ka kannatustes Kooda 361 Märkused 367 Arvustused Mihkel Kunnus Semiootik ja kultuurikriitik Vapruse käsiraamat algajale ja edasijõudnule Žanri poolest lahterdub Jordan Petersoni „Teispool korda. 12 lisareeglit“ eneseabi sektsiooni. Siin aga tahaks kohe teha olemusliku täpsustuse: kui paljud eneseabiraamatud on pigem eneselohutuse või -armastuse ja/või ühe imenõksu õpikud, siis Petersoni teosed on vastassuunalised. „Teispool korda. 12 lisareeglit“ on formaalselt järg autori bestsellerile „12 elu mängureeglit“. Ütlen formaalselt, sest see raamat ei eelda eelkäijaga tutvumist. Selmet rõhuda klišeele „Armasta ennast nii, nagu sa oled“, õhutab Peterson enesearengule, päriselt paremaks saamisele. Kujundlikult: „Teispool korda“ pole variatsioon „paksukeste kehapositiivsusest“, vaid utsitus toitumis- ja treeningukavast kinni pidama. Selleks pole küll mingit imevahendit või -võtet. On mitmesuguseid praktikaid, millest igaüks annab osa. Selles raamatus on 12 ja ka eelmises oli 12. Kellel on rohkem, see saab rohkem Piibli kümme käsku on vast meie kultuuriruumi tuntuimad reeglid. Käitumisjuhised, mis erilist lahtiseletamist ei vaja. Petersoni elu mängureegleid või vähemasti osa neist võib samuti võtta kui käitumisalgoritme: sulle öeldakse, et korista oma tuba ära, ja sa koristadki ... ja punkt. Olemine on parem küll. Kui süüvida, kuidas füüsilise ruumi korrastatus ja korrastamisprotsess ise psüühikasse tagasisidestub, tekib universaalsem teadmine, mis on avarama rakendusega kui lihtsalt oma tuba. Ses mõttes on Petersoni eneseabiraamatud väga tänuväärsed. Need sobivad erineva akadeemilise võimekusega lugejale – nii gümnasistile kui ka doktorandile. Siingi kehtib Matteuse printsiip: kellel on rohkem, see saab rohkem. Vapruse õpik Kui mul oleks selle raamatu tutvustamiseks ruumi ainult kahe sõna jagu, siis ütleksin, et see on vapruse õpik. See arhailisena kõlav voorus – vaprus – kätkeb endas arengusuunda, mis vastandub heaoluühiskonna institutsionaalsele arenguloogikale. Sotsiaalpsühholoog Jonathan Haidt võttis selle õhtumaise tendentsi kirjeldamiseks kasutusele termini safetyism, (ingl safety ehk „turvalisus“), mille võiks sisuldasa tõlkida turvalisuskultuseks, üha ägenevaks nõudluseks selle järele, et ühiskond oleks täiesti turvaline. Küllap on enamik kuulnud anekdootlikke näiteid sellest ilmingust. Olgu selleks kas või ülikoolidele esitatud nõuded turvaruumide (safe space) ja päästikuhoiatuste (trigger warning) kohta. Milliste indiviidide summaarne nõue võiks see olla? Eks selliste, keda iseloomustab vapruse minimaalsus. Kuna Peterson jutlustab vaprusest, siis on ka mõistetav, miks ta leiab korraga nii massilist poolehoidu kui ka raevukat vastupanu. Nõuded „Saa sitkeks, saa vapraks!“ ning „Tehtagu maailm mulle ja kõigile teistele täiesti turvaliseks!“ on loomuldasa vastassuunalised. Kahtlemata on maailma turvalisuseoaase väga vaja ainuüksi kõige õrnemate – laste – arenguks. Niisuguste oaaside olemasolu eeldus on aga see, et nende piiril seisavad inimesed, kes on vaprad ja sitked. Need, kes suudavad kaitsta teisi, kes seda ise veel või enam ei suuda.