Raamatus kasvab ja areneb Lasnamäe koos autoriga 1990ndate algusest tänapäeva välja. Siit leiad sa kinnituse veendumusele, et Lasnamäe on tõepoolest üks jube kant, või hoopis imetled, kui palju võib siit leida ilu. 100 000 inimest on pressitud ühesugustesse paneelmajadesse. Võiks arvata, et see ümbrus nüristab mõistuse, neljast küljest kõrguvad üheksakorruselised hooned rusuvad hinge, magala tapab individuaalsuse. Siin joostakse elu eest hulkuvate koerte ja kaklushimuliste poiste eest, võtmed surutud peopessa, südamelöögid kõrvades kajamas. Öösiti kostavad siin karjed ja püssipaugud, kuskil ehitab Pae tänava pommimees järjekordset pommi. Tõde on aga selles, et armastava kodu saab rajada ka üheksanda korruse pisikesse kahetoalisse korterisse. Üles võib kasvada ka katustel joostes, ehitusprahis mängides, põlevatel tühermaadel hängides. Raamatu autor on elanud kolmel mandril ja seitsmes riigis. Kodutunne tekib tal siiski vaid ühes kohas – Lasnamäel. *** Lasnamäest jutustab ka Viktoria Ladõnskaja raamat "Lasnamäe valge laev".