Sõnaraamatu järgi on piiskop „kristliku kiriku kõrgem vaimulik” ja umbes sellistena me piiskoppe ette kujutamegi – nad on kõrged aukandjad, väärikad ja lugupeetud jumalasulased, tõsised ja ligipääsmatud. Nad kannavad saua ja mitrat. Nende sõna kaudu väljendab ennast nende kirik. Kuid peale selle on nad ka inimesed. Piiskop Philippe Jourdaniga tutvudes näeme, et väärikas amet ei sunni inimest taanduma. Lõuna-Prantsusmaalt pärit piiskop, kes võiks lasta end kõnetada monsenjööri tiitliga, on siin kaugel ja kargel põhjamaal, oma uueks koduks saanud Eestis endiselt isa Philippe. Lihtne ja soe inimene, kes on pühendanud oma elu inimeste ja Jumala teenimisele. Käesolev raamat kutsub heitma pilku isa Philippe’i kujunemisloole, tema elu kuuele esimesele kümnendile. Õnneks ei ole see kaugeltki lõpp, sest tänu Jumalale ei saa inimene valmis enne kui alles taevariigis.