Läbi põlenud ametis, kus ta oli töötanud ülikooli lõpetamisest saadik, hakkab peategelane otsima võimalikult lihtsat tööd. Tema nõudmised pole eriti kõrged: töökoht peab asuma kodule lähedal ja mõttetegevust peaks olema minimaalselt. Nii algab teekond läbi monotoonsete töökohtade. Esimene tundub piisavalt lihtne: tuleb uurida videokaadreid kirjanikust, keda kahtlustatakse salakauba vahendamises. Kuigi ülesanne vastab esitatud kriteeriumitele ja nõuab ainult arvutiekraani jõllitamist, jääb isegi tualetipausideks vähe aega. Sestap leiab ta uue, algul huvitavana tunduva töö, kus on vaja ka natuke ajusid kasutada. Kuid seegi ei paku rahuldust ja ta otsib jälle uue töö... Paraku on igas järgmises töös midagi kummalist, mis paneb ta taas kahtlema selle sobivuses.
Sümpaatselt omapärane nimetu jutustaja heitleb kõigile tuntud probleemidega nagu läbipõlemine, eneseteostus, kodu ja tööelu ühitamine ning seisab silmitsi väljakutsega leida töökoht, kus poleks liigset stressi, kuid mis pakuks rahuldust.
KikukoTsumura paneb lugeja mõtisklema, kuhu tuleks tõmmata piir töö- ja koduelu vahel. Tööväsimus on muutunud tavaliseks ning romaan uuribki sisemisi võitlusi kurnatusest pääsemiseks ja vaimse tervise hoidmiseks, mis väljenduvad „lihtsa töö“ otsingutes.
KIKUKO TSUMURA (snd 1978) elab Osakas. Ülikooli lõpetamise järel puutus ta kokku töökiusamisega ja hakkas seetõttu hoopis uut ametit õppima. Saadud kogemus innustas teda kirjutama. Ta on võitnud mitmeid kirjandusauhindu, sealhulgas Jaapani prestiižse Akutagawa ja Noma Literary New Face auhinna.