See autobiograafiline lugu on naisest, kelle inimsuhted kiskusid kiiva juba lapsepõlvekodus. Elades üle oma lapse- ja noorukiea ja suundudes nüüd isiklikku ellu, saab ta tunda vaid pettumust, valu ja vägivalda selle kõikvõimalikes variatsioonides. Lugu on omavahel läbi põimunud kogemustest, mälestustest, valusatest õppetundidest, enesevigastamistest ja hetkedest, mis aitavad tal raskustes ellu jääda, mitte alla anda, ja võidelda enda õiguse eest olemas olla. Kukkudes uuesti püsti tõusta ja kindlasti oma õnne leida. Lugu algab suure valuga ja lõpeb jõulise natuuri kasvamisega varemetelt kokku korjatud rusudest.