Eestis elava saksa teadlase raamat näitab Eesti Vabadussõda meile harjumatu nurga alt: laial rahvusvahelisel foonil ja eelkõige Vene kodusõja osana võitlustes selle tähtsaimal, Petrogradi rindel. Just siin, mitte Siberis ega Ukrainas, otsustati „ühtse ja jagamatu Venemaa“ saatus. Eestlaste ja Vene valgete sõjalise koostöö põhialuseks olnud bolševismivastasus pääses domineerima vaid ajutiselt ja pinnapealselt. Toimuvat määras üha selgemini tüli vana impeeriumi püsimajäämise küsimuses ühelt poolt eestlaste ning teisalt valgete ja punaste venelaste vahel. Võita oleksid valged saanud ainult sellest eesmärgist loobumise hinnaga, milleks siinsed Vene poliitikud tõesti ka tegid ebaõnnestunud katse. Võitjaks osutus aga veel 1918 kõige ebatõenäolisemana näinud kombinatsioon: iseseisev Eesti ja Vene punased. Harjumatuna võib näida ka see, et autor tõestab: mitte mingisugust lääneliitlaste ühist Venemaa-poliitikat või ka ainult brittide selget Baltimaade-poliitikat polnud olemas. Teos põhineb autori poolt veerand sajandit tagasi kaitstud doktoritööl, mis täitis ilmudes teatud lünga lääne ajalooteaduses ega ole oma aktuaalsust kaotanud.