Taristu
Olla olemas tähendab tänapäeval olla ühendatud. Elektri-, sooja-, teede- ja tänavavõrk, internetiühendus ja veevarustus – kõigist neist ristuvatest, osati kattuvatest võrgustikest on saanud justkui inimeste põhiõigus. Seni, kuni need võrgud hästi toimivad, jääb neist sõltuvus märkamatuks – harva peatume, et teadvustada energiat, mis jõuab üle taevalaotuse, maa- ja merealuste trasside ning seinasiseste juhtmete kaudu miljonitesse seadmetesse. Kui aga miski võrgustiku toimimist häirib, olgu selleks türanliku naaberriigi sõjaline rünnak, hindade järsk kallinemine või katastroofilised ilmaolud, avaldub nende struktuuride poliitiline, majanduslik, eetiline ja tihti ka ruumiline mõõde.
„Inimkond on muutmas planeeti enda majandussüsteemi teenindavaks taristuprojektiks,“ ütleb Hannes Aava. Tänapäeva ühiskondade tehniline taristu toimib üldiselt vaid elurikkuse arvelt, kasutades maad, õhku ja vett kui substraati, mille reostamine näib tagasipööratav ja ajutine. Kas praegune alusehitus üldse võimaldab ärakasutamise asemel liikuda koostoimimise poole?
Taristu number koondab endas eriilmelisi vaateid arhitektide rollile säärases asjade korras. Siim Tuksam kutsub üles pöörduma arvutusmudelite poole, mis aitavad kaotada mittetoimivaid erisusi loodu ja tehtu, looduse ja taristu vahel. Andres Levald arvab aga, et hoolimata tehniliste võimete paranemisest napib maastiku liigendamisel teadmisi, oskusi ja tahet. Rail Balticust kirjutades rõhutab Mattias Malk, et igasugune uus tehniline taristu tuleks kavandada nii, et see toimiks ühtlasi sotsiaalse taristuna. Tema seisukohta, et „taristu pole mitte lihtsalt muu toimuva nähtamatu aluskiht, vaid määrab, kuidas me tulevikus koos elame“, jagavad ka ühe Amsterdami naabruskonna elanikud, kes on loomas energiakogukonda.
Disain võimaldab taristut nähtavamaks muuta ning ümbruse, kultuuri ja keskkonna sidemetele tähelepanu tõmmata, ütleb Antoine Picon. Taristus paljastuvad nii kooselamise seosed kui ka võimusuhted ning ehk ka nii mõnigi tulevikuvõimalus.
Laura Linsi, peatoimetaja
Madli Kaljuste, toimetaja
ENG
Estonian Architectural Review Maja, 3-2024 (No. 117) Infrastructure These days, to be is to be connected. Electricity, heat, road and street networks, internet connections, and water supply – it is as if all these intersecting and sometimes overlapping networks
have become basic human rights. If these networks function well, our dependence on them goes unnoticed – we rarely take a moment to acknowledge the energy that travels across the sky, through underground and underwater pipelines, through wall cables, into millions of devices. On the other hand, when something disrupts the functioning of these networks, be it military aggression by a tyrannical neighbour, a sharp rise in prices, or catastrophic weather events, the political, economic, ethical, and often also spatial dimensions of these structures suddenly become apparent. ‘Humankind is transforming the planet into a vast infrastructural project serving its economic system’, says Hannes Aava. The technical infrastructure of modern societies generally operates at the expense of biodiversity, using land, air, and water as a substrate whose pollution seems reversible and temporary. Does our current base structure even allow us to move from exploitation to collaboration? The present issue on infrastructure brings together various views on the role of architects in this order of things. Siim Tuksam calls for the use of computational models that can help in getting rid of unviable distinctions between what is created and what is made, between nature and infrastructure. Andres Levald, on the other hand, finds that regardless of growing technical capacities there is a lack of knowledge, skill, and will in structuring the landscape space. In discussing Rail Baltica, Mattias Malk emphasises that all new technical infrastructure should double as social infrastructure. His view that ‘[r]ather than being an invisible underlay to other action, infrastructure is crucial in determining the future ways of living together’ is shared by residents of a neighbourhood in Amsterdam who are striving for community-based energy production. Design can make infrastructure more visible and draw attention to its interconnectedness with the surroundings, culture, and environment, says Antoine Picon. Infrastructure reveals both the affiliations and power relations in living together – and perhaps also some opportunities for the future.
Laura Linsi, Editor-in-chief Madli Kaljuste, Editor